Muutused hotellides

Mida siis oodatakse, et kirjutaksid hotelli kodulehele? Kas soovitusi mingi konkreetse hotelli turustamiseks? Või muljeid erinevatest suurepärastest kogemustest? Ikka viietärnihotellidest maailma suurlinnades ja eksootilisematest eksootilisemates maades?

Mina jagaksin võib-olla hotellikogemust läbi paari-kolmekümne aasta. Ma ei ole väga suur reisija. Ilmselt. Nõukogude ajal sai küll kasutatud iga võimalust sõiduks erinevatesse kohtadesse üle terve Nõukogude Liidu ja ka uue Eesti ajal olen kasutanud igat võimalust. Limiteerivaks on saanud võimalused. Nii et tegelikult viietärni hotelli kogemust pole olnudki. Ka nõukogude ajal sai käidud ikka tavainimeste hotellides, Inturisti (välismaalastele mõeldud ja nagu teada ka lisaseadmetega varustatud) hotelli kogemus piirdus „Viru“ hotelli all kohvikus istumisega ja kulinaariast hea- parema ostmisega. Eriti uhked need hotellid ju polnud, sageli ka tavalistes Stalini aegsetes majades suured kõrgete lagedega toad, mida tavaliselt pidid jagama mitme võõra inimesega. Nii et tänapäeva mõistes pigem suured hosteli ühistoad. Ja hommikusööki ei pakutud. Hea, kui sooja vettki tee jaoks said. Ja pesemas ja muud vajalikku toimetamas ikka ühistes duširuumides. Sooja vett reeglina jagus siiski alati. Aga ometi on meeles see elevus, kui võõrasse linna jõudes hotelli otsima hakkasid ja lõpuks ka toa said. Suurlinnades oli ilma eelneva kokkuleppeta üldse võimatu tuba saada. Pidi kindlasti broneerima, sest komandeeringulised ja turismigrupid üle suure kodumaa hõivasid niikuinii kõik vabad kohad. Kui meenutada ka seda, et internetist ei osanud keegi unistadagi ja meilid koos arvutitega olid kauge tulevik, siis aitas ainult telefoniraamat ja tuttavate head nõuanded. Vahel ka vilkad jalad. Tuleb meelde, kuidas suvel peale ülikooli lõppu sõitsin Kuressaarde ennast tööle vormistama. Plaanis oli öise bussiga kohale sõita ja õhtul teise bussiga tagasi tulla. Asjaajamine osutus aga kordi keerukamaks ja nii tuli leida võõras linnas öömaja. Kuna toona oli Kuressaare piiritsoonis ja piiri kaitsesid arvukad sõdurpoisid üle suure kodumaa, siis oli linnas ka hotell sõjaväelastele ja nende pereliikmetele. Kuna hotell ise asus päris linnasüdames Lossi tänaval, sai ka sinna igaks juhuks sisse astutud ja õnneks sain ka koha ühistuppa. Nii veetsingi kaks ööd koos viie sõduriemaga, kes oma poegi vaatama olid sõitnud. Ei saa öelda, et see kogemus oleks üks kehvemaid.

Tegelikult ei mäletagi, et kunagi oleks virisetud toa suuruse, dušivee soojuse või voodi pehmuse üle. Polnud neis tubades tõmbetuult ega soovimatuid seltsilisi seinapragudes. Polnud hotellides rootsi laua hommikusööke ega uhkeid baare (välja arvatud Inturisti omad). Aga polnud vajagi. Kusagil nurga taga oli ikka mingi söökla või paremal juhul kohvik, kust midagi hamba alla sai. Kõik selle, mis võinuks olla paremini, kompenseeris aga võimalus kodust eemal olla, raamidest välja astuda. See aga andis korrakski vabaduse olla rohkem sina ise. Selle aja peale tagasi mõeldes tundub, et reisides polegi nii oluline mugavus ja iga hinna eest parima hinna- kvaliteedi taotlemine. Oluline on eemale saada igapäevarutiinist. Mõnevõrra vanemana ei tahaks siiski jagada tuba võhivõõrastega, aga tärnide hulk hotelli sildil ei mängi küll kuigi olulist rolli. Muidugi oleme viimase kahekümne aastaga harjunud tahtma ikka rohkem ja paremat ning ega elu ei peakski ju halvemaks minema. Aga ega me ise sellest paremaks lähe, kui kullast kempsupoti kasutame.